Perikles ja teised teatrielamused

Neljapäeval so 25.02.2010 sai taaskord NO teatrit külastatud ning ammusoovitud etendust Perikles vaatadatud. Super etendus, Rasmus Kaljujärv puudutas mu põlve ;) ma ei pese enam kunagi neid pükse. ehee nali. Aga jah hr näitleja tuli laulis üht laulu meile väga väga lähedal.
Teatrist sai jälle ära tuldud väga heade emotsioonidega. Igakord teatrisse minnes näeme suurt vaeva parkimiskoha otsimisega, seekord siis ka. üritasin ja üritasin autot Sakala tn-le parkida, niipalju lund oli, pusisin mis ma pusisin ei saanud autot paika. Lõpuks meenus, et NO teatri taga on ju ka parkla. Seekord siis parkisime sinna, seal oli ruumi oi oi oi kui palju. Edaspidi katsuks siis seda parkalt ikka meeles hoida.

Meenutaks nüüd milliseid etendusi siis oleme viimasel ajal vaatamas käinud:

NO 99
Pea vahetus - veits testsugune tükk, esialgu oli nati igav. Lõppkokku võttes jällegi hea etendus. Minule isiklikult Märt Avandi näitlejana väga meeldib.
GEP - lihtsalt super, see teatritiim on ikka nii ühtne.
Kuidas seletada pilte surnud jänesele - esimene NO teatri kogemus, esialgu võõristav, aga tegelikult hüper-super hea.

Eesti Draamateater
Eesti matus - hea lihtne vanaaja komöödia
Vombat - mulle väga meeldis

Tallinna Linnateater
Iguaani öö - selline vaja aja tükk. Hea ja vaadatav
Hecuba pärast- lahe, natuke NO teatri stiilis lavastus. Naerda sai kui palju. Ainuke kehva lugu oli, et me istusime viimases reas ja ei näinud hästi ja ei kuulnud:)
Päike soojem, taevas sinisem - mõnus minu kunagised lemmiknäitlejad olid esindatud ja mägisid väga hästi

Ugala
Börs ja Börsitar - see oli ikka väga lahja etendus.


Lastega oleme ka ikka proovinud teatrit külastada.
Viljandis - Tjorven Soolavareselt - hea etendus

Vene Draamateatris, Rakvere külalisetendus Muumitrolli jõuluuni - kehvapoolne etendus. Väiksemad jäid rahule, õnneks ka suured

Estonias- Imelaps. Lastele meedlis, minu arust oli tibake nõrk

Nukuteatris- Väike nõid- hea lavastus.


midagi oleks nagu veel, aga praegu ei meenu. Eks saab siis täiendada hiljem

Ahjaa järgmine teater on ka juba kindel - NO99 Kes kardab Virginia Woolfi

Saku kolmik ja Rammstein

Hommik algas sportlikult st Lisbeth võttis osa vahvast suusavõistlusest Saku suusaklubi korraldatud üritusel. Osa võtsid meie omadest veel ka Kertuliis ja Joonas. Lilithi panime ka kirja kuid tema ei soovinud osa võtta. Kõige esimesena finisheeris meie omadest Joonas siis Kertuliis ja lõpuks lIsbeth. Väga vaprad suusatajad olid. Ilm oli ka fantast ja korraldus tore. Mina oleks ka agar-pagar võistlustulle sööstnud kui mul oleksid ainult suusad olnud. Nüüd jääb mul siis ainult järgmist võistlust oodata, mis on jooksupäev 06.06.2010. Siis tuiskan küll ka ise rajale.

Võistlus peetud läksime oma koerapentule hoiupaika järgi. Keegi oli ta eile õhtul sinna viinud. Enne tegime ema juures väikse peatuse - tee ja pirukapeatuse. Külakostiks viisime minu küpstetatud leivapätsi ja shokolaadi. Ma olen nüüd Kalevi poekeses püsikunde :) Koer käes suundusime koju, väike sööming ja taaskord riidesse. Mina läksin Rammsteini kontserdile Saku Suurhalli ja Kaisa tuli tüdrukuid hoidma. Kontsert oli lahe ja võimas. Rahvast oli ülemõistuse palju. Autole parkimiskohta leida oli peavõimatu. Lõpuks peitsime auto Rimi poe küljepeale ära. Kontserdil oli nii palju tuleshowd, üks mees pandi lausa vahepeal põlema laval. Lavale vaatamisest on mul kael nüüd nii haige. Lavale nägin ainult siis kui minu ees olev rahvamass end õigesti õõtsutas ja vaatekoridori sellega mulle tekitas. Nii kui koridor tekkis nii kohe see ka sulgus. Õnneks tark naine pani võimalikult kõrge kontsaga saapad jalga, et midagi ma siiski nägin. Kuigi jalad lõid lõpuks tuld välja. Lahe jäin väga kontserdiga rahule.

Nüüd nii kutupiilu, et pakin end kohe magama ära.

Puhkuse veedame kõik....

Kaiaveres. No heakene küll mitte kogu aeg aga selle nädalavahetuse veetsin küll seal.

Reedel start oli õhtul kell 21.00 minu maja juures või õigemini oli see viimane peatus enne Kaiavere poole minekut. Koju jõudsin ma vaevu vaevu reedel alles 20.15. Siis saingi emaga koos ühe teekese juua ja asjad kokku pakkida ja minema punuda. Sõit oli pikk ja vaevaline, sest teeolud olid üpris kehvakesed. Söögipeatuse tegime Kükita Grillis. Minul läks hästi tellisin pilaffi, mis oli väga maitsev,aga osad tellisid friikartulid shnitsliga, nemad ei jäänud just oma toiduga rahule. Minul oli küll väga maitsev. Sihtpunkti jõudsime lõpuks peale 12-st. Majaperemees oli maja soojaks kütnud ja samuti sauna. Mina natuke istusin teistega viisakusest üleval, aga siis kobisin kotile ära.

Äratus oli suht varajane. Mina olin küll pea viimane ärkaja ja ärkasin hirmsa itsitamise peale, mis kostis alt korruselt. Nimelt 3 vaprat selli otsustasid Kaiavere järvele kala püüdma minna. 2 vaprat tõesti ka istusid seal. 3 andis loobumisvõidu nii krdima tuuline ja külm ilm oli. Meie onnike oli täpselt Kaiavere kalda pääl. Imekena koht. Seejärel kui osa seltskonnas püüdis kala, nautisin mina hommikusööki. Enne 11-t sättisime Kallaste linna poole, et kaeda üritust nimega Karakitsa. Prrrr kui külm oli seal, tuul oli vali, aga meeleolu oli vahva. Vaatasime nende uhkete sõidukite paraadi ära ja ruttu ruttu tulema. Koju tagasi. Natuke pidime kalamehi ootama ja siis nad tulidki. Mina tegin vahepeal väikse lõunauinaku ja siis läks tõsiseks askeldamiseks. 1 kalamees puhastas oma saagi mis oli 6 pisikest kalakest teine hakkas õhtusööki valmistama. Lausa 2 käiguline õhtusöök ootas meid. Kõigepealt kalauhaa ja siis väike pastaroog. Minu kohustuseks jäi nõude pesu before and after. Olukord oli seal nagu kodus st köögi poole peal oli vesi kuskilt salajasest kohast ära külmunud. Sulatati neid torusid siit ja sealt aga ei mingit tolku. Meist see vesi seal kinni jäigi. Seega nõud tuli tassida sauna eesruumi ja seal kraanikausis puhtaks pesta ja pärast tagasi tassida. Nõud puhtad ja kööki tagasi tassitud oli meil veel tibake aega õhtusöögini mida sisustasime meeleolukalt kaardimänguga. Seepeale pugisime kõhud head ja paremat täis. Veetsime õhtu sauna ja tünnisauna küttes. No mina küll ei usu tünnisauna enam, 2 korda olen sattunud sellisesse kohta kus see olemas on ja kumbagil korral pole suudetud seda soojaks kütta. Nii ka seekord. Kui ma lõpuks otsustasin sauna minna oli ka seal tuli ära kustunud. Lõin lõppeks käpaga ja läksin magama ära.

Hommikune äratus taaskord varakult. Hommikusööki nautisime seekord ühiselt ja kauem. 2 vaprat kalameest suundusid taaskord oma retkele, peab ikka kuidagi kalli varustuse ostu ära õigustama. Mina nautisin hommikut, vaatasin tähelaeva Priit Pärnast /temaga seoses tuleb kohe meelde multikas Vikor Julia Viktooor ... Julia/. Peale seda pesin taaskord nõud ja koristasin laua ning suundusin elus esimest korda talvisele ATV matkale. Lahe oli. Külastasime ka nii ilusa nimega küla nagu Maarja Magdaleena :)Kas te teadiste, et selline koht Eestimaa pinna olemas on?? Nüüd siis teame.

Tagasi kodus uuesti, läbi külmunud, aga see eest õnnelik. Lõpuks ajasime ka kalamehed järvelt ära vaja ikka päris kodu poole liikuma hakata. Enne seda tegi veel omanik oma tulevikumaal väikse tutvustava ringi. Nimelt plaanivad nad sinna nö Vembu-tembumaad, aga nende koha nimi on Vudila. Plaanid on uhked ja vahvad. Hoian neile igatahes pöialt. Enamus asju on alles ehitus järgus kuid valmis on väga uhke peotall ürituste korraldamiseks kuni 80-le inimesele (tünnisaun, grillkamin, tantsuplats jne.) Vot sealne tünnisaun on alles võimaaaas. 1kord tahaks seal ka ikka ära käia, loodame, et see läheb soojaks ka ikka. Väidavad, et pidi minema.

Koduteel olime näljased kui hundid ja tegime söögipeatuse Sämmi grillis. Toidud on seal endiselt maitsavad ja portsonid suured. Kusjuures rahvast käib seal ka üllatavalt palju. Uskumatu kuidas üks koht on suutnud oma külastatavuse niimoodi säilitada. Juu kui on ikka tõeliselt hea söök, siis rahvas peab sellest lugu ja ei unusta. Mis sest, et koht ise on püsinud muutumatuna minu arust algusaegadest, ilmselt sanitaarremonti ikka tehakse.

Selline vahva nädalavahetus siis seekord.

Kodus ootasid mind loomulikult taas argised toimetused. Kõige pealt oli vaja ema koju viia, aga suured tänud talle, et ta oli nõus lapsevahtis olema. Seepeale Lisbethiga projekt Eestist vajas tegemist. Seepeale laste pesu ja nüüd vist rahu, aga mitte täiesti, sest koeraga on ka vaja veel väljas ära käia.

Sihuke päev ;)

Ja nüüd vist siis nii ongi.
Äratus oli 5.55, krapsti voodist püsti
väike pesu
pudru keetmine lastele
enda hommikusöök
7.00 lapsed üles
patsid pähe
söögid ette
ennast riidesse ja ilusaks :)
koeraga välja, auto sooja
koer tuppa, lapsed autosse
Lisbeth kooli
Lilith lasteaeda, ruttu ruttu emmel ei ole enam nii palju aega
autosse ja tööle
esimene tööpäev möödus linnutiivul. Seega nüüd kui keegi transporditeenust vajab, siis palun pöörduda minu poole orgunnin võimalikult hea pakkumise ja teenuse ;)
17.00 arvuti kinni, kodu poole vurama
17.20 lasteaias, üritaks omad ja võõrad lapsed nüüd ruttu sealt kätte saada, aga ei neil on vaja veel joonistada. Nii ma seal lasteaias istusin ja ootasin. Lapsi oli sellepärast niipalju st Kertuliis, Anette ja Lisbeth lisaks Lilithile, et koolis toimus popstaari võistlus ja siis nad käisid omadele näppu viskamas. Meie klass oli kõik plakatid joonistanud ja puha.
17.45 lõpuks kõik see pere autosse, võõrad lapsed küla peale laiali sokutatud.
koju, koerad õue, ise kiiresti süüa tegema.
söök valmis, lastele laud kaetud, pesu pesema pandud ja üks laar pesu kokku lapitud ja ära pandud.
köök ära koristatud, lastega kõik räägitud
19.15 koerad tuppa, ise riidesse ja trenni
19.30 mmmmm SALSA
20.30 väsinud aga rõõmus, veitsa lobisemist ja jahtumist Riina ja Avega
21.10 kodus tagasi, Lilith ka sujuvalt pessu suunatud, Lisbethil tekk kohendatud härda pilguga magavat last vaadatud
nüüd koora arvutisse, meilid ja asjad üle vaadatud.
Kristina Shmigun-Vähi hõbemedali võidu üle rõõmustatud
22.10 koeraga pikale jalutusretkele
23.00 tagasi toas, veel väsinum
pessu ja magama ära

ja nii siis ilmselt E-R väikeste erinevustega :D ihhhiii

PS: ahjaa on märkimata jäänud. Nimelt meie äriplaan peeti toetuse saamise vääriliseks. Prouadel nüüd firma asutatud ja puha. Natuke ka muid teemasid uuritud. Aga see on juba teine jutt millest kirjutan teinekord

Mida soovida oma kallitele sõpradele?

Ma soovin teile jõudu,jaksu,
et tervis ikka püsiks hea,
et elu keerulistel teedel
ka süda kindlalt vastu peaks.
Et mõistus iialgi ei väsiks,
et rõõmu kingiks iga tund,
et saatus armutult ei räsiks
ja öö tooks rahulikku und.
Nii soovin teile kogu hingest,
kuid ometi tean omast käest-
õnn nõuab põlemist ja pinget,
sest muidu kergelt läheb käest.

================================
Ära kõnni mu ees,
ma ei pruugi järele tulla.
Ära kõnni mu taga,
ma ei pruugi sind järele oodata.
Kõnni mu kõrval
ja ole lihtsalt mu SÕBER.
================================
Sõprust jaga kõigile!
Lahkust ainult mõnele!
Armastust vaid ühele!
Saladus jääb endale!
:D
===================================
Tulid - et näha,
nägid - et tunda,
tundsid - et armastada,
armastasid - et suudelda,
suudlesid - et vallutada,
vallutasid - et purustada,
purustasid - et lahutada,
lahutasid - et unustada,
unustasid - et elada,
elasid ja taas tulid tagasi,
sest teisiti ei saa.

Juhhhhhhuuuuu

Tagasi normaalsete inimeste elustiili juures st mul on nüüd töötav küttesüsteem + lisaks sain täna just vee tagasi.
Juheeiii

Rootsi trip/ neljas päev 15.06.2009

Peale esimest äraütlemist ööbimise suhtes 14.06 õhtul sättisime auto ninad Gränna linna poole, et küll tee peale mõni camping place ka jääb ikka, kes meil seal telkida laseb ilma selle neetud kaardita. Lõpuks leidsimegi, koha nime enam ei suuda küll kuidagi meenutada. Lahe oli, lastel oli mänguväljak, veekogu oli ka lähedal, aga ilm oli suhtelisel jahe ja me suht kutu-piilud, et randa üldse piiluma ei jõudnudki. WC ja pesemisvõimalused olid kõrge aiaga piiratud aedikus :D Aga muidu oli väga OK.

Telgid püstitasime teine teisele poole põõsast. Oi kuidas me seal sobivaid telkimiskohti otsisime nagu totud, aga lõpuks leidsime. Allpool olev pilt on tehtud juba nö meie jaoks hommikul st telgid on kokku pakitud. Ülejäänud telkijad kadusid nii vaikselt vara varahommikul (öövarjus) meie kõrvalt ära, et me ei kuulnud mütsigi. Kui õhtul telgid püsti saime, asusime õhtusööki meisterdama, söök valmis, lastel kõhud täis asusid vanemad õhtut nautima. Ülejäänud cämpa seltskond olid kõik juba ammu ammu magama läinud, kui meie veel itsitasime ja lapsed mänguväljakul möllasid. Külm ja mega tuuline ilm ajas meidki lõpuks magama. Külm külm öö oli, aga ei hullu. Lihtsalt jube tüütu oli öö otsa lapsi piiluda, et nad ikka magamiskotis püsiksid.

Hommikul siis kui lõpuks ärkasime, meisterdasime hommikusöögi ja seni kuni pakkisme oma träni kokku said lapsed veel mänguväljakutel turnida ja möllata. Nii hea oli seal siis toimetada, keegi ei seganud meid ja meie ei seganud kedagi teist sel lihtsal põhjusel et teisi enam ei olnud :)

Ja good bye sõbralikult cämpa omanikele :) Minust paremale jäi ka valgusfoor, huvitav huvitav kas seal vahetevahel on kohe nii tihe liiklus, mis vajab reguleerimiseks lausa valgusfoori. Ahjaa 1 naljaks seik veel, nimelt otsisime enne minekut prügikaste, ei leia ei leia, tuhnime kõik nurgatagused juba läbi, lõpuks omanik märkas meid igal pool ringi tuulamas ja tuli vä'lja ja juhatas meid prügikastideni, mis asetsesid kaugel kaugel, poole äramineku tee peal juba. ok ei olnud päris nii hull, aga siiski enam tobedamat asukohta prügikastidele annab leida.

Suund Gränna st pulgakommi linna poole poole. Teekonnaks valisime väiksemad maanteed.

Tee peale jäi meile kõige pealt Tåkerns naturresevat st üks looduskaitse ala, kus pesitses palju erinevaid linnuliike ja imeilus loodus. Kuna ilmake oli päris külm, siis meie jalutasime ainult vaatetornini, imetlesime seal ja tulime tagasi. Nii palju ilusaid lilli kasvas jalutuskäigu tee ääres
Edasi suundudes jäi teepeale veel vahvaid kirikuid hästi palju, igal kirikul oli tornitipus erinev kaunistus.

Järgmiseks jäi meiel tee peale Alvastra Monsstery, väga vahvalt konserveeritud kiriku kompleks. Seal jalutasime ja uudistasime päris kenakese aja. Väga mõnusaga auraga koht oli. Ilm läks ka päikeseliseks.

Poseerisime siin ja poseerisime seal, jooksime korjasime lilli jne. Riina pere oli juba ammu auto juures kui meie ka lõpuks ringiga sinna jõudsime.

Sealt lahkudes saime lahketelt tüdrukutelt head teejuhised kuidas võimalikult otse Gränna linna jõuda.

Esimeseks otsustasime suunduda sadama poole, seal väidetavalt kohalike sõnul, pidi olema palju erinevaid söögikohti. Sadamas ei jäänud üldse tunnet, et kuskil põhjamaal oleks olnud. Sai kenasti palmide all poseerida ja õhkkond oli ka nii mõnus. Söödud saime ka.

Lapsed uudistamas tänaval olevaid mänguautomaate ja mänguautosid jne.
Kõhud täis suundusime linna peale jalutama, sooviks oli oma silmaga kaeda kuidas pulgakomme meisterdatakse. See toiming on jäänud samasuguseks kui algusaegadel pr Amalia Eriksson neid valmistama hakkas. Ainult värvilisemaks ja teistsuguste kujudega on nad nüüd.

Enamuses poodides on seal klaasseina taga olev köögiosa, kus koha peal neid komme valmistatakse. Esialgu saime kurvastava teate, et kuna hetkel hooaega ei ole, siis sellisel õhtusel ajal me kahjuks enam kusagil ei näe seda toimingut. Eriti kurvad olid selle teate peale emmed miskipärast :). Käisime siis mõnes poes ja imetlesime seda imekena linnakest.
Ja siis jalutasime edasi, vaatasin, et nii armas majake ja ukse juures pr Amalie Erikssoni nimesilt, astusime sisse ja ennäe imet seal tublid poisid valmistasidki neid komme. Lisbeth jäi uudistama ja ma läksin hõikama kogu meie reisiseltskonda sinna poodi.

Siin juba kõik me lasped ninad vastu klaasi surutuna vaatamas ja uudistamas.
Seal kõik nähtud, uudistatud, pildistatud suundusime linna peale edasi jalutama. Seekordseks sihiks oli võetud linnakese kõige kõrgem tipp, sealt pidavat imekena vaade avanema.

Linn oli ime imekena. Seal oleks sovinud kohe kauem aega veeta.

Ülesse sai mööda puidust treppi ja seda treppi oli oi oi oi kui palju. Poolel teel olid õnneks istumiskohad.

Ja tõepoolest ülevalt avanes suurepärane vaade.

Lilithil tuli ka väike jonnituur peale, nimelt ei lubanud me lastel nii laialt ja vabalt seal üleval ringi joosta ja turnida kui nemad oleksid soovinud. see järsak oli ikka päris hirmus, oli küll aed ees, aga noh .... emasüda ju ikka muretseb.

Seal üleval oli mõnus aega veeta, seal oli ka üks vahva kohvik ja see oli inimesi pungil täis. Me isegi ei üritanud sinna trügida. Kahjuks surus aeg meile peale ja tuligi seada sammud tagasi autode poole.

Mulle jättis sügava mulje see armas purskaev.

Vanalinn oli hästi vahva ja ilus. Siin maja juures on nii toredalt painutatud pirnipuud ümber akende.


Promeneerisime linna peal.

Ja jõudsimegi tagasi alguspunkti st oma autode juurde.

Parkimisplats oli tugeva kallakuga, ei kujuta ette kuidas nad seal talvel libedaga autodega majandavad. :)

Nüüd tuli taas teekonda jätkata: järgmiseks sihtpunktiks oli A.Lindgreni maa. Vahepeal tuli meil veel üks ööbimiskoht leida. Mineku olime jälle jätnud loomulikul õhtu peale. Mitmes kohas nõuti taaskord seda neetud kaarti mida meil ei olnud ja mida meil ei olnudki plaanis enam osta, sest Lingreni maal olid meil ju ööbimiskohad bronnitud. Otsisime ja otsisime, lõpuks jõudsime ühe vahva campingu platsi juurde, aga seal on ju loomulikult sellised lood, et õhtusel ajal omanikku ega kedagi kohal ei olnud ja me pimekanad ei suutnud ka telefoninumbrit märgata. Mõtlesime ja mõtlesime, et mis siis nüüd teha. Alguses sõitsime platsi peale ja otsustasime sinna oma telgid parkida, aga siis hakkas südametunnistus kripeldama. Sõitsime taas aiast välja ja suundusime eemale metsatuka alla. Sinna me siis ka oma laagri püsti lõime. Seepeale võtsime plaani õhtusöögi. Õues oli juba päris pimedaks ja külmaks läinud. Üks kena pink oli meie telkidest kaugemal ja nii me seadsimegi oma sammud koos toidumoonaga sinna. Sõime mõnusasti, kui vaatame, et üks mees jalutab telkide ja autode vahel ja uurib-puurib. Kahtlustasime, et see vist on omanik ja ei tea kas nüüd läheb ka jamaks:) Võtsin jutuvooru enda peale ja tegemist oli väga toreda ja sõbraliku omanikuga. Leppisime kokku, et hommikul klaarime arved ja et me võime selle laua enda telkide juurde tassida, nii on meil mugavam - arvas omanik. Tõepoolest oli nii mugavam :) Öö mändide all möödus nii magusa unega.

Kuidas meie küla eided Eve juures käisid

Ohh aegu ammuseid, oh aegu kauneid neid.....

aasta siis oli 2008.07.08

Talve vintsutuste vastu aitab SALSA

See talv paneb mu optimismi ja rõõmsameelsuse proovile. Siiamaani olen mina küll võidumees st ei ole murdunud.
Mõtlesin, et peaks siia ikka kõik kirja panema, et kui headel aegadel peaks tulema mingil x-põhjusel vingumise tuju, siis saab lugeda tegelikust olukorrast kus võiks vinguda. Aga näe ei vingu ja ikka olen rõõmus :)
No nii:
1. Teisipäeval so 26.01.2010 hommikul avastasin rõõmsa tõsiasja, et vett ei ole.
Arusaamtu värk, sest meie veetrassil on ilusti küttekaabel sees, aga seis on selline, et tänaseni pole vett. Elan nagu ennemuiste st nõusid pesen kausisüsteemiga jne.Pesemas käime külakorda, see laupäev siis mõnulesime Olga juures, sain üle pika pika aja vannimõnusid maitsta. Enne vanni minekut hoiatasin pererahvast, et ma ei tule siit enam välja :) Vat kui oleks korralikult kodune veevärk korras olnud polekski vanni saanud. Vanniskäik toimus ju täiesti normaalsesl ajal ka veel st laupäeva öösel vastu pühapäeva kell 01.30. Varem lihtsalt ei jõudnud. Kes soovib meid järgmiseks külla kutsuda?
2. Teisipäev vastu kolmapäeva st 27.01.2010 läks meil elekter ära ja oli ära kuni hommikul kella 8.00-ni vist. Teada olevalt sõltub minu maja küte elektri olemasolust, seega maja jahtus selle ajaga ikka mõnusasti. Õnneks lapsed olid tol ööl oma isa juures ja miskil imelikul põhjusel ei maganud oma jahedas magamistoas vaid ronisin Liisu tuppa. Elektri äramineku avastasingi öösel poole nelja paiku, uni läks äkitsi ära ja mõtlesin, et loeks tibake, katsun lampi, aga ei mingit tolku. (lamp nimelt on puutetundlik) Lõpuks taipasin, et väljas ka tänavavalgustid ka ei põle. See minu täiuslikust õnnest veel puudus. Lugemisplaani ma siiski maha ei matnud. Nii kange mutt ma olen küll, kobisin teisele korrusele, läitsin küünlad põlema viisin üles ja sain mõnusasti lugeda super head raamatut: E.Gilbert SÖÖ PALVETA ARMASTA. Lugesin lausa võiduka lõpuni. See raamat jõudis minuni Taimaa reisi ajal nimelt seal suutsin ma oma kaasavõetud raamatu, milleks oli A.Anvelt Punane elavhõbe nii kiiresti ära neelata, et vajasin hädasti uut ja lahkesti oli üks Maarika nõus mulle seda lugeda andma.
3. Õnneks vool taasutus, mis aga ei taastunud peale seda olid minu küttesüsteemi 3 radikat sh üks väga oluline radikas, täpselt diivani tagune. Seega temeratuur teisel korrusel on nüüd mõnusalt + 10 kraadi. Täna võisingi juba dressipluusi peaaegu seljast visata sest toas on juba + 13 kaadi. Juhhuuuuu

Minu abipalve peale vastas minu kunagine "õige valik", et mis sa virised inimesed elavad ju palju kehvemini :D
Tõsi ta on, laste toad on õnneks soojad ja tervis on korras, meel on rõõmus - mis mul siis ikka viga peaks olema või põhjust virisemiseks.

Ongi mida oodata - kevadet nimelt.

Et kevade ootus ikka lõbus ja rõõmurohke oleks, siis seda toetab SALSA, oi soovitan soojalt kõigile kelle meeleolu langeda tahab meie pilkases ja pimedas polaar öös :) Sealt trennist tuled ära küll väsinuna, aga see eest on kaasas mitu-mitu kotitäit päikest, head tuju ja energiat terveks nädalaks. Treeneri ind on küll raugematu ja uskumatu mis asju paneb ta eesti naised küll tegema :D Minu sügav kummardus meie toredale treenerile: JORGE HINOJOSA-le . Aitähh, et sa oled tulnud siia meile nii särtsakaid tantsurütme ja veel tõeliselt lahedal viisl tutvustama.