Rootsi trip/ neljas päev 15.06.2009

Peale esimest äraütlemist ööbimise suhtes 14.06 õhtul sättisime auto ninad Gränna linna poole, et küll tee peale mõni camping place ka jääb ikka, kes meil seal telkida laseb ilma selle neetud kaardita. Lõpuks leidsimegi, koha nime enam ei suuda küll kuidagi meenutada. Lahe oli, lastel oli mänguväljak, veekogu oli ka lähedal, aga ilm oli suhtelisel jahe ja me suht kutu-piilud, et randa üldse piiluma ei jõudnudki. WC ja pesemisvõimalused olid kõrge aiaga piiratud aedikus :D Aga muidu oli väga OK.

Telgid püstitasime teine teisele poole põõsast. Oi kuidas me seal sobivaid telkimiskohti otsisime nagu totud, aga lõpuks leidsime. Allpool olev pilt on tehtud juba nö meie jaoks hommikul st telgid on kokku pakitud. Ülejäänud telkijad kadusid nii vaikselt vara varahommikul (öövarjus) meie kõrvalt ära, et me ei kuulnud mütsigi. Kui õhtul telgid püsti saime, asusime õhtusööki meisterdama, söök valmis, lastel kõhud täis asusid vanemad õhtut nautima. Ülejäänud cämpa seltskond olid kõik juba ammu ammu magama läinud, kui meie veel itsitasime ja lapsed mänguväljakul möllasid. Külm ja mega tuuline ilm ajas meidki lõpuks magama. Külm külm öö oli, aga ei hullu. Lihtsalt jube tüütu oli öö otsa lapsi piiluda, et nad ikka magamiskotis püsiksid.

Hommikul siis kui lõpuks ärkasime, meisterdasime hommikusöögi ja seni kuni pakkisme oma träni kokku said lapsed veel mänguväljakutel turnida ja möllata. Nii hea oli seal siis toimetada, keegi ei seganud meid ja meie ei seganud kedagi teist sel lihtsal põhjusel et teisi enam ei olnud :)

Ja good bye sõbralikult cämpa omanikele :) Minust paremale jäi ka valgusfoor, huvitav huvitav kas seal vahetevahel on kohe nii tihe liiklus, mis vajab reguleerimiseks lausa valgusfoori. Ahjaa 1 naljaks seik veel, nimelt otsisime enne minekut prügikaste, ei leia ei leia, tuhnime kõik nurgatagused juba läbi, lõpuks omanik märkas meid igal pool ringi tuulamas ja tuli vä'lja ja juhatas meid prügikastideni, mis asetsesid kaugel kaugel, poole äramineku tee peal juba. ok ei olnud päris nii hull, aga siiski enam tobedamat asukohta prügikastidele annab leida.

Suund Gränna st pulgakommi linna poole poole. Teekonnaks valisime väiksemad maanteed.

Tee peale jäi meile kõige pealt Tåkerns naturresevat st üks looduskaitse ala, kus pesitses palju erinevaid linnuliike ja imeilus loodus. Kuna ilmake oli päris külm, siis meie jalutasime ainult vaatetornini, imetlesime seal ja tulime tagasi. Nii palju ilusaid lilli kasvas jalutuskäigu tee ääres
Edasi suundudes jäi teepeale veel vahvaid kirikuid hästi palju, igal kirikul oli tornitipus erinev kaunistus.

Järgmiseks jäi meiel tee peale Alvastra Monsstery, väga vahvalt konserveeritud kiriku kompleks. Seal jalutasime ja uudistasime päris kenakese aja. Väga mõnusaga auraga koht oli. Ilm läks ka päikeseliseks.

Poseerisime siin ja poseerisime seal, jooksime korjasime lilli jne. Riina pere oli juba ammu auto juures kui meie ka lõpuks ringiga sinna jõudsime.

Sealt lahkudes saime lahketelt tüdrukutelt head teejuhised kuidas võimalikult otse Gränna linna jõuda.

Esimeseks otsustasime suunduda sadama poole, seal väidetavalt kohalike sõnul, pidi olema palju erinevaid söögikohti. Sadamas ei jäänud üldse tunnet, et kuskil põhjamaal oleks olnud. Sai kenasti palmide all poseerida ja õhkkond oli ka nii mõnus. Söödud saime ka.

Lapsed uudistamas tänaval olevaid mänguautomaate ja mänguautosid jne.
Kõhud täis suundusime linna peale jalutama, sooviks oli oma silmaga kaeda kuidas pulgakomme meisterdatakse. See toiming on jäänud samasuguseks kui algusaegadel pr Amalia Eriksson neid valmistama hakkas. Ainult värvilisemaks ja teistsuguste kujudega on nad nüüd.

Enamuses poodides on seal klaasseina taga olev köögiosa, kus koha peal neid komme valmistatakse. Esialgu saime kurvastava teate, et kuna hetkel hooaega ei ole, siis sellisel õhtusel ajal me kahjuks enam kusagil ei näe seda toimingut. Eriti kurvad olid selle teate peale emmed miskipärast :). Käisime siis mõnes poes ja imetlesime seda imekena linnakest.
Ja siis jalutasime edasi, vaatasin, et nii armas majake ja ukse juures pr Amalie Erikssoni nimesilt, astusime sisse ja ennäe imet seal tublid poisid valmistasidki neid komme. Lisbeth jäi uudistama ja ma läksin hõikama kogu meie reisiseltskonda sinna poodi.

Siin juba kõik me lasped ninad vastu klaasi surutuna vaatamas ja uudistamas.
Seal kõik nähtud, uudistatud, pildistatud suundusime linna peale edasi jalutama. Seekordseks sihiks oli võetud linnakese kõige kõrgem tipp, sealt pidavat imekena vaade avanema.

Linn oli ime imekena. Seal oleks sovinud kohe kauem aega veeta.

Ülesse sai mööda puidust treppi ja seda treppi oli oi oi oi kui palju. Poolel teel olid õnneks istumiskohad.

Ja tõepoolest ülevalt avanes suurepärane vaade.

Lilithil tuli ka väike jonnituur peale, nimelt ei lubanud me lastel nii laialt ja vabalt seal üleval ringi joosta ja turnida kui nemad oleksid soovinud. see järsak oli ikka päris hirmus, oli küll aed ees, aga noh .... emasüda ju ikka muretseb.

Seal üleval oli mõnus aega veeta, seal oli ka üks vahva kohvik ja see oli inimesi pungil täis. Me isegi ei üritanud sinna trügida. Kahjuks surus aeg meile peale ja tuligi seada sammud tagasi autode poole.

Mulle jättis sügava mulje see armas purskaev.

Vanalinn oli hästi vahva ja ilus. Siin maja juures on nii toredalt painutatud pirnipuud ümber akende.


Promeneerisime linna peal.

Ja jõudsimegi tagasi alguspunkti st oma autode juurde.

Parkimisplats oli tugeva kallakuga, ei kujuta ette kuidas nad seal talvel libedaga autodega majandavad. :)

Nüüd tuli taas teekonda jätkata: järgmiseks sihtpunktiks oli A.Lindgreni maa. Vahepeal tuli meil veel üks ööbimiskoht leida. Mineku olime jälle jätnud loomulikul õhtu peale. Mitmes kohas nõuti taaskord seda neetud kaarti mida meil ei olnud ja mida meil ei olnudki plaanis enam osta, sest Lingreni maal olid meil ju ööbimiskohad bronnitud. Otsisime ja otsisime, lõpuks jõudsime ühe vahva campingu platsi juurde, aga seal on ju loomulikult sellised lood, et õhtusel ajal omanikku ega kedagi kohal ei olnud ja me pimekanad ei suutnud ka telefoninumbrit märgata. Mõtlesime ja mõtlesime, et mis siis nüüd teha. Alguses sõitsime platsi peale ja otsustasime sinna oma telgid parkida, aga siis hakkas südametunnistus kripeldama. Sõitsime taas aiast välja ja suundusime eemale metsatuka alla. Sinna me siis ka oma laagri püsti lõime. Seepeale võtsime plaani õhtusöögi. Õues oli juba päris pimedaks ja külmaks läinud. Üks kena pink oli meie telkidest kaugemal ja nii me seadsimegi oma sammud koos toidumoonaga sinna. Sõime mõnusasti, kui vaatame, et üks mees jalutab telkide ja autode vahel ja uurib-puurib. Kahtlustasime, et see vist on omanik ja ei tea kas nüüd läheb ka jamaks:) Võtsin jutuvooru enda peale ja tegemist oli väga toreda ja sõbraliku omanikuga. Leppisime kokku, et hommikul klaarime arved ja et me võime selle laua enda telkide juurde tassida, nii on meil mugavam - arvas omanik. Tõepoolest oli nii mugavam :) Öö mändide all möödus nii magusa unega.