käisime uue arsti juures

Kusjuures taaskord ei käinud me oma perearsti juures vaid hoopiski uue dr juures. kusjuures koduleheküljel veel tema andmeid ei ole. Arst oli väga tore, südamlik ja hooliv. Seega siis meil vist hoopiski vedas, aga ma ei saa aru miks meil on siis üldse määratud perearsti kui nende juurde pääseda on peaaegu ilmvõimatu. Lilith pole kunagi nii tubli arsti juures olnud, näitas kurku st tegi ise suu lahti ja ajas keele suust välja ja kõike muud samuti mida ainult arstitädi palus. Arstitädi näitas meile väga poppi roosat klaasist kinga, mis seest sädeles ja puha. Nüüd on meile ka sellist kinga vaja. Eks õhtul anatakse issile juhendid kätte. Neljapäeval lähme uuesti arstile. Sain aru, et arst oli vist minu peale tiba solvunud, et ma ei ole lapsele köha-nohu rohtu andnud. Ma ei tea ma kohe ei kipu väga rohtudega ravima kui saab ka teisiti, aga olin tubli ostsin vähemalt soovitatud rohud ära.

21.jaanuari tegevused

Meie läksime teatrisse, draamatearisse vaatama Endla teatri etendust muinasjuttu Pöial-Liisist .
Istusime rõdu peal esimeses rivis, lastel oli väga põnev ja meil suurtel ka. Käisime 2 perega st koos Riina ja lastega.
Peale teatrit otsustasime sööma minna ja valisime selleks kuuldud juttude põhjal Mack Bar-B-Que restorani. Mis osutus väga tip-top valikust. Nii kui me oma lastekarjaga uksest sisenesime, siis juhatati meid kohe õigesse nurk st kus oli mänguväljak. Toidud olid head ja portsjonid suured. Teenindus oli hüper-super hea. Soovitan soojalt teistelegi, kes lastega soovivad murede vabalt välja sööma minna. Mängunurk on seal ka väga suur.
Nii meil see päevake peaaegu käest ära kuluski.

Pühapäevane pidu.

Eelvimane pidu toimus pühapäeva, kui külas käisid meile väga armsad inimesed: Riina perega, Evelin tütrega, habaja omad ja ema-õde. Ma loodan, et mu kallid külalised annavad andeks, et ma selline organiseerimatu olin. Olin veitsa jännis, mõne asjaga olin teinud valearvestusi ja mõned ajsad unustasin ära. Ja lõpuks veel lahkusin ka peol kell 17.40 kuna me ju hakkasime käima tantsukursustel ja kuna me oleme kõige karujalgsemad, siis ei tohi ühtki tundi vahele jätta. Kusjuures teine tund ei olnudki enam nii hull, käsi suurest rebimisest enam punane ei olnduki ja juba saime enam vähem nõutavale pihta.
Nüüd aga pühapäevasest peost, mina jäin väga rahule. kõik klappisid omavahel nii ilusti ja oli üks mõnus hubane istumine, ma vähemalt südamest loodan et teistele ka.

Õpetame sünnipäeva kingitust ujuma. põnev

kaisa ise ilutegija, kui keegi ei pildista, mis siis muud üle jääb kui ise fotokas haarata :)

Kingitused olid jälle ülitoredad: muffini pann, millega olen juba 2 laari muffineid küpsetanud. päris hääd

sain oma loodud pim-pomm fondi toetusi / ma nimelt tahan osta alla koridori pimm-pomm kella, veel ühe imehea lõhna.

Lisbeth sai 2 nukku, üks oli tiibadega ja teine merineitsi, millega oli kaasas ka arvutimäng, mida ei ole me veel mängida jõudnud, aga küll me seda teeme.

aitähh kõigile, et te mulle olemas olete.

Lilith sai lohutuskingiks ühe tantsiva nuku.

Lisbethi sünnipäev 25.01.08-26.01.09

Reedene päev oli täitsa hullumaja. Mul oli hommikul koolitus, mis pidi kestma kuni 16.30. Selle ma avastasin alles siis kui meil olid kutsed välja saadetud, kus peo algusajaks oli märgitud 17.00. uhh milline rabelemine.
Koju jõudsin ma vaevu vaevu 16.45 koos Lilithiga ja siis algas jooksmine. Esaimene külaline tuli koos Lisbethiga ja seejärel riburadapidi kõik kõige viimane saabus vist peale 18.00
Söögiks pakkusime spagette ka riivitud juustuga või ketsupiga ja cabanossiga. Minu kastet ei tahtnud mitte keegi. Kusjuures selle küpsetamisega kõrvetasin oma keele päris vastikult ära.
Vanaema koer sai ka sellest toidust väga kena hädaabi pakikese.
vahepeal nokkisime popcorni, porgandeid, õuna, mandariini, apelsini. Oleks võinud veelgi olla popcorni ja õuna. Magustoiduks pakkusime jäätsit marjadega / vaarikas, maasikas/. Õhtuooteks krõbinaid piimaga.
Üldiselt eriti me lapsi ei keelanud, kui loomulikult tegevus ohtlikuks muutus, siis sekkusime.
tundus, et lastel oli lõbus. Alguses ma ikka plaanisin et mõlen neile mõned mängud jne kuid ega mul selleks mahti poleks jäänud, sest enamus aega veetsin ma köögis.
Pildimaterjal on siin: http://pildipesa.blogspot.com/
Hommikul küsetasime pannkooke. Nüüd ma vist ei tee seda enam 100 aastat :) seega minu pere võib pühapäevased pannkoogi hommikud ära unustada. tegelilikult ma hetkel rohkem haugun kui tegelikult mõtlen.

Laupäeval tuli meile külla veel minu ema, lapsi hoidma ja õhtul hiljem ka õde.
Ema ikka korraks viskas end põlvili ka, suurest rõõmust et ta jalad taaskord Sakus olid. No heakene küll tegelikult olid teed libedad:)
Meie kraamisime selleks ajaks maja ära ja ise läksime kell 18.00 Eva sünnipäevale uniquestay hotelli. Tegelikult jäime hiljaks, sest me startisime kodust nii tiba enne 18.00. Kink oli ka ostmata, aga saime täpselt selle mida sünnipäeva laps oli soovinud. rõõm Pidu oli vahva, esialgu oli kohmetult vaikne, aga mida edasi seda lõbusamaks läks. Pärast viisime ka peaaegu naabrid koju, nimelt Kiisal elavad Eva sõbrad.

käisin libedasõidu koolitusel

ja soovitan seda kõigile teistelegi. Kui vähegi raha ja tahtmist on siis seal lihtsalt tuleks ära käia. Ma olin eilse päeva õhtuks kohe täitsa väsinud ja täna hommikulgi oli raskusi üles ärkamisega. aga jah super.
Autos on nüüd mul kord majas st lastel peab ka turvavöö täpipealt õigesti kinnitatud olema ei mingeid järgi andmisi enam, et käsi võib hoopiski mujalt olla jne. Kui ei meeldi, siis mina ei sõiduta.
Igatahes väga kainestav kogemus oli eile.
ja reklaami ka tublidele koolitajatele: OÜ AUTOSÕIT

meenutusi jõulupidudest 16.12.2007

Lilith kasutas aega roninimeks, sel ajal kui suurem õde korralikult salmi järjekorras seisis. Tema käis haaras karu käest a kommipaki juba varakult ära. Mis käes see käes. Hea kindel tunne edasi toimetada.

Kolmekesi. Lilith oleks nagunuku süles, pea natu imelikult viltu

Nautisime viimaste staatust ja saime päkapikkudega ning karuga pilti

Meie perepilt. Kusjuures Lilith ei topi üldjuhul mitte kunagi käsi suhu

Sel aastal oli meil tihe kava lastepidudega. Sättisime rõõmsalt end minu tööandja jõulupeole minema kino Kosmosesse kui saime telefonikõne, et võimalus minna Bullerby laste jõule. mõeldud tehtud, plaanid ring j aruttu ruttu linna. Vaatasime etenduse ära, lasped said kommipakid kätte ja nüüd siis kino poole tuiskama. Ilmselt olime kõige viimased saabujad, tegime vajalikud asjatoimetused ja kinosaali, nägime filmi mingi 15 minutit ja oligi läbi. Jõuluvana oli hästi tore, tegeles nii kenasti ja südamlikult lastega. Lisbeth luges ka suurel lava, kaamera filmis otse mikrofoni oma jõulusalmi Küll emasüda oli alles uhke. Me olime küll salmi lugedes eelviimased, aga mis sellest.

Leedust koduteel

tagasiteel otsustasime siis tulles mahamagatud ristidemäge külastada. Ilm oli suhteliselt jahe ja j
tuuline ning Lisbeth kurtis juba Palangas, et ta on hsti väsinud ning jalad valutavad.

Ristide mägi eemalt ja lähedamalt vaadatuna

Ööbida lootsime me ullikesed, et küll teepeal kuskil ikka leiab, aga mitte miskit. Nii et põrutasimegi Riiga välja, ilma et me oleksime omanud korraliku Riia kaarti või head linna tundmist. Sõbrad aitavad ikka hädast välja helistasin oma endisele naabrile, kes nüüd Riias elavad ja tema juhendamisel jõudsime õnnelikult Riiast läbi ja suundusime Sigulda poole, et vaja ikka köisraudteega ka sõitmas ära käia. Kuid ohh üllatust Siguldas olid ka kõik kohad viimsenigi inimesi täis. Lõpuks õnnestus meil leida suhteliselt kalli hinnag ööbimiskoht. Tassisime oma magavad lapsed tuppa. Eelnevalt olime meie tugevad naised tõstnud tubades voodid ringi /neid oli ainult 3/ ja seepeale mahtusime mõlemad oma peredega kenasti tubadesse ära. Allpool ongi pilt ööbimiskohast.

Natuke sõitu ja olimegi Sigulda köisraudtee juures. Tiba ootust ja seejärel ülesõit võiski alata. Pileti tädid olid suhteliselt kurjad nagu veneaja teenindus.

Selline displei oli seal vagunis. näitas ära palju kg-mme oli sees, kõrgu ja kaugus ja kindlasti paljutki veel.

Õnnelikult teisel kaldal. Kulgesime seal natukene käisime vaatams lossi varemeid. Lisbethil oligi hommikul palavik ja haige laps mis haige. Ta ise tahtis nii kangesti ikka ka minna ja nii me siis terve perega läksimegi.

Lossipreilid

ja seal on ootel lossipreili

ootame tagasiminekusks vagunit. Võimalus oleks olnud ka jalutada tagasi teisele poole. lodous oli seal imekena, aga kuna me kõik olime üksjagu väsinud ja koduigatususes + veel Lisbethi haigus. seega köisraudtee oli ainuvalik

lastel on käed jalad toimetamisi täis.

Sigulda suveniirid. kepikesed. Meie ei ostnud.

Leedu 23.08.2008

Katsun nüüd tagatjärgi reisu lühidalt kirja panna. Esialgu ainult pildid ja hiljem ka kohanimed.

see on Siauliau kirik. Siia sisse me ei läinud ega läheduses peatust ei teinud. oleks võinud ju, aga järgmine kord siis. linna võtsime oma plaanidesse, kuna soovisime kangesti ristide mäge näha. Korra ma küll autoaknast nägin nagu viidet sellele, aga ei pööranud tähele, arvasin et nii suurt tähelepanu pälvinud kohale viitab ikka suurem silt. Seega põrutasime otse linna sisse, et otsida infopunkt, et natuke kohalikest vaatamisväärtustest infot saada.
Linna sisse sõites hakkas auto naljakalt kolisema, minu süda vajus juba saapasäärde, et noh nüüd on kehvasti, aga õnneks oli ainult summuti mis oli kuskilt kruvist laht tulnud ja väiksest nöörijupist saime abi.

Lapsed kasutasid aega kasulikult st leidsid nõukaaegse mänguväljaku.

Üks vanematest boulevardidest. alul oli hästi sile ja ilus, aga lõpu poole muutus tänav aina auklikumaks

Oleme jõudnud õnnelikult ja ilma suurte eksimusteta Klaipedasse oma hotelli juurde.
Parkimine ainult voyageridele :)

Kui olime end hotelli sisse seadnud, siis suundusime väiksele linna avastusretkele ja kõhukinnituskoha otsimisele.
Kohalikud on ka oma rõdud ära kaunistanud.

See oli mingi vana kindluste õu ja seal keskel olid vahvad liivakujud. Päris nende juurde me kõndida ei viitsinud. imetlesime eemalt. Kõht oli juba niii tühi.

Nüüd on juba kõht täis ja õhtu saabunud ja tuju endiselt hea. See oli kui ma nüüd õigesti mäletan Klaipeda vabaduse kaar.

Järgmise päeva hommikul suundume Nida poolsaare poole. Õnneks oli teekond praamile täitsa jalgsimatka kaugusel.

Praamil. sellega meil taaskord vedas, olime ühed viimased kes peale lasti. pidime ikka lausa jooksusammu käiku võtma, et speale jõuaksime

Nida poolsaarel lasime end kohe pehmeks rääkida ja kihutasime laste õnnerõõmu nimel hobukaarikuga delfinaariumi poole :) Hobuvankri juhi soo üle tekkis meil väike kahtuls, aga oli vist ikka naine

Enne delfinaariumisse pääsemist ootasime ubses koridoris, kus kõik ootajad unustasid oma viisakuse kiiresti st kes ees see mees ja kes tugevam see peal. aga ei olnud hullu. kõik mahtusid sisse ja ilmselt ka kõik nägid ilusti. meie olime oma istekohtadega väga rahul ja shouga ka. Lapsed vaatasid suud lahti. Lilith nõudis pärast seda kohe pikka aega et lähme taaskord viine vaatama.

Selline vahva õu oli seal. Künka sees oli palju erinevaid käike kus olid väiksed mere muuseumid.

Kõige keskel oli akvaariumid.

Ülal oli kõiksugu merekraami välja pandud mis talusid erinevat ilma. Ainuke puudus oli, et seal ei olnud erinevaid kohvikuid kus vahepeal istuda ja jalgu puhata.

Joonas tegi meile ka väikse sapsuka. Tundus eemalt vaadates, see serv kus peal ta ronib väga järsk ja et kohe selle taga on jõgi. Kuid õnneks mitte. seal oli ka tiba kaldaperve. aga ehmuda jõudsime me kõik.

Tagasitee võtsime ette jalgsi.

Nii palju jäi siis Lilithi riietustest alles :) Nidal juhtus väike äpardus ja kõik mis meil vahetusriietest kaasas olid olid aluspüksid:)

OOOOO meie superlux hotellituba. vanniga ja puha. Koristajad seal hotellis olid ka fantast, isegi laste kaisutitad olid päeval tuba koristades ilusti teki alla sätitud. lihtsalt super.

Selline pisuke see hotell oligi. Me tegime seal ka väikest nalja oma astega. Õhtul oli meil hinna sees õhtusööl. Lapsed sõid oma portsud kiiresti ära ja siis otsustasid tuppa mängima vminna ja lubasid puhtsüdamlikult, et toast nad omapäi välja ei tule. Me lõpetasime oma õhtusöögi ja lapsed tõepoolest mängisidki kenasti meie toas(2 korrusel) ja meie otsustasime riina-jaani tuppa(3 korrusel) shampsi jooma minna. Aga seekord väiksematel hakkas meie toas igav ja otsustasid meile omapäi järgi tulla. Suured mõtleisd, et saadavad väiksed ära, aga ohh üllatust uks läks lukku nii nad siis seiklesid keset ööd 4 jõmpsikat hotellipeal võõral maal, mingid vanad inimesd üritasid neid aidata aga tekkis väike keelebarjäär. Õnneks oli Rauli oma tuppa asja ja leidis meie kaduma läinud lapsed kenasti üles.

Jõudisme õnnelikult Palangale. Infopunkti juures taaskord väiksemad kasutasid aega kasulikult.

Meravaigumuuseum.

Kuulus Palanga jalutajate sild. Ilm oli suhteliselt tuuline, aga rahvast oli väga murdu. Võimas oli see koht küll. Oli mul kindle plaan, et ostan mõne ilusa merevaiguehte Palangalt kaasa, aga ei leidnud kahjuks.

tagasi :))

Nüüd on tööl tiba lahedam ja elu ka mingitmoodi tagasi loksunud (mitte küll täiesti), aga tunnen et olen taas valmis kribama.
Muidu on ju nii et mis silmist see meelest - kõik unub hirmkiiresti