Leedust koduteel

tagasiteel otsustasime siis tulles mahamagatud ristidemäge külastada. Ilm oli suhteliselt jahe ja j
tuuline ning Lisbeth kurtis juba Palangas, et ta on hsti väsinud ning jalad valutavad.

Ristide mägi eemalt ja lähedamalt vaadatuna

Ööbida lootsime me ullikesed, et küll teepeal kuskil ikka leiab, aga mitte miskit. Nii et põrutasimegi Riiga välja, ilma et me oleksime omanud korraliku Riia kaarti või head linna tundmist. Sõbrad aitavad ikka hädast välja helistasin oma endisele naabrile, kes nüüd Riias elavad ja tema juhendamisel jõudsime õnnelikult Riiast läbi ja suundusime Sigulda poole, et vaja ikka köisraudteega ka sõitmas ära käia. Kuid ohh üllatust Siguldas olid ka kõik kohad viimsenigi inimesi täis. Lõpuks õnnestus meil leida suhteliselt kalli hinnag ööbimiskoht. Tassisime oma magavad lapsed tuppa. Eelnevalt olime meie tugevad naised tõstnud tubades voodid ringi /neid oli ainult 3/ ja seepeale mahtusime mõlemad oma peredega kenasti tubadesse ära. Allpool ongi pilt ööbimiskohast.

Natuke sõitu ja olimegi Sigulda köisraudtee juures. Tiba ootust ja seejärel ülesõit võiski alata. Pileti tädid olid suhteliselt kurjad nagu veneaja teenindus.

Selline displei oli seal vagunis. näitas ära palju kg-mme oli sees, kõrgu ja kaugus ja kindlasti paljutki veel.

Õnnelikult teisel kaldal. Kulgesime seal natukene käisime vaatams lossi varemeid. Lisbethil oligi hommikul palavik ja haige laps mis haige. Ta ise tahtis nii kangesti ikka ka minna ja nii me siis terve perega läksimegi.

Lossipreilid

ja seal on ootel lossipreili

ootame tagasiminekusks vagunit. Võimalus oleks olnud ka jalutada tagasi teisele poole. lodous oli seal imekena, aga kuna me kõik olime üksjagu väsinud ja koduigatususes + veel Lisbethi haigus. seega köisraudtee oli ainuvalik

lastel on käed jalad toimetamisi täis.

Sigulda suveniirid. kepikesed. Meie ei ostnud.