Rootsi trip/ kolmas päev 14.06.2009

Hommik nauditud, pakkisime oma kimpsud kompsud kokku ja asusime teele. Järgmine sihtpunkt oli Göta kanal. Enne jäi meile tee peale veel Löfstad Castle. Lossihullud nagu me oleme, oli vaja see üle kaeda.

Eestvaatest kahjuks mul paremat pilti ei ole. Küll aga võib seda ülalpool pandud lingi pealt kaeda. Lossi pererahva ruumidesse me ei pääsenud küll aga võisime vaadata teenijarahva tube.

Tõeliselt lahe köök. Veevärk ka sees ja puha ja kõik need vasknõud....

Kõrvalhoonel oli megailusa vaatega rõdu. Mina teada-tuntud rõdu fänn oleksgi sinna istuma jäänud.

Seejärel suundusime lossipargi ilu nautlema.

Väike pättus tuli ka enne äraminekut korda saata, nimelt oli teisel kõrvalhoonel hästi pika nööriga kell. Meesperel oli vaja seda loomulikult lööma minna. Pilt on tehtud hetkel, kui tegu on tehtud ja seatakse kiired sammud toimumiskohast eemale.:) Kellakõla oli ilus

Järgmiseks peatuseks oligi Göta kanali äärne. Lahe, sattusime sinna täpselt ühe purjeka liikumise ajaks. Oi seda oli põnev jälgida, eriti kui varem pole sellist süstemi näinud. Alguses oli küll nuputamist, et mismoodi need lüüsid veega täituvad ... Tegelikult kõik on väga lihtne ja väga nupukas.

Silla ülestõstmine oli ka omaette kogemus ja vajas ju pildile jäädvustamist koos iseendaga :)
Me sättisime Göta kanalit imetlema seal kus on tal kõige rohkem lüüse. Ikka päris aeganõudev töö on seal lüüside vahel purjetamine. Alguses oli meil plaan minna ka väiksele lõbusõidule, mida seal tehakse, aga õnneks me ei läinud, pärast nägime ka kuidas see suur laev seal sõitis ja kui ülerahvastatud see oli. Ma arvan et me saime kalda pealt palju parema ülevaate asja toimimisest.

Käisime jalutasime ka mereni /mhhh oli vist ikka meri või oli hoopistükkis järv/ siiski pigem järvekaldani. Vahva linnake oli seal ja kõikjal oli taaskord tasuline parkimine, koonrid eestlased ei taha ju päris iga asja eest maksta. Kauplesime ühte poeomanikku, et kas toime paariks tunniks oma autod sinna jätta, luba käes alles siis suundusime kanali võlusid imetlema.

Teine nõme kogemus oli söögikoha otsimine. Kanali serv oli erinevaid söögikohti täis, aga hinnad nii laes. Me siis oma arust olime kavalad ja läksime sinna kus oli kõige rohkem rahvast, eeldades juu see on siis kõige parem koht. Petta saime, esiteks ei tohtinud me laudu kokku lükata, teiseks vaadati me lapsi nagu maailmalõpu kuulutajaid. Korraks istusime isegi maha, aga ei ... tahaks ikka rahulikult süüa. Tõusime üles ja lahkusime. Leidsime pizzakoha, teadaolevalt minu lapsed ju pizzar ei söö ja seal muud ei olnud, aga siis tulid lahked rootslased appi. Pizzakoha kõrval oli restoran. Nii me siis tellisime lastepraed restost ja ise sõime ja nautisime pizzat :) Hea oli, päike tuli ka välja ja saime õues mõnusasti süüa. Hinnakiri oli loomulikult rootsikeelne, numbritest saime aru ja lisaks oli all mingi tekst me kujutasime ette et see on tipi nõue. Kraapisime tipi kokku ja saatsime Riina arvet tasuma :) ehhe tuli tagasi kohe ja ütles et vähe raha andsime talle. Ei olnud see tipi raha vaid selle eest tuli juurde maksta et me koha peal sõime. Seepärast enamus kohalikke pizza kaasa ostsidki. Ei hullu ikka olime rõõmsad. Pärast jalutasime mööda kõrvaltänavaid autode poole.

Edasine suund oli Gränna linnake, enne seda soovisime kuskilt telkimisplatsi leida.

Esimene koht saatis meid pikalt. Hakkas peale mingi kaardi nõudmine. Oleks meilt nõutud seda kohe esimene öö, siis me oleksime ära ostnud ja rahu majas. Kui krt me juba kaks ööd ilma selle salapärase kaardita ööbinud nüüd siis ka ei osta. Ette ruttavalt võib öelda, et see ei olnud just tark jonn, aga me tulime siiski sellest olukorrast võitjatene välja.