Suve tripi meenutusi/ Neljas päev 24.07.2008

Selle päeva sihtideks olid Tamme-Lauri tamm ja Pokumaa.

8,25 meetrise tüveümbermõõduga Tamme-Lauri tamme peetakse Eestimaa puude kuningaks. Selle pärast ehib see väärikas puu ka meie 10 kroonist rahatähte. Mida sai ka lastele piltlikult tõestatud.

Meid oleks ikka palju palju rohkem vaja läinud, et oleksime suutnud tammepuu ümber ringi teha.

Järgmine sihtmärk, siis Pokumaa. Enne majja sisse minekut otsustasime läbida väikse taimeraja. Ja tee peal ei saanud ju tühja kõhtu kannatada, korilased hakkasid koheselt jänesekapsaid otsima ja sööma.

Rada edukalt läbitud, vastused kirja ja postkasti. Võib juba nüüd ära öelda, et auhinda me ei saanud :)

Aga nüüd siis majja sisse.

Lastele ja suurtele see maja väga meeldis. All keldrikorrusel oli teleka tuba, kus lapsed jutustasid erinevaid Edgar Valteri jutte, taustaks jooksid selle jutu kohta laste pildid. Üks käik oli mõeldud ainult pisikestele inimestele, aga no egasiis mina ka veel suur ei ole, pugesin ka mööda seda vahvat käiku. See oli otsekäik 2 erineva ruumi vahel. Maja on väga vahvalt puukujuliselt ümmargune ja isegi kraanikausid on puidust.
Suuremad lapsed meisterdasid seal ise endale oma pokud kaasa ja mina Lilithiga võttsin ette vahvad lasteraamatud ja lugesin neid seniks seal ja tuletasin oma lapsepõlve meelde. Sel ajal sai ikka raamatuid lausa neelatud.

Pikk väsitav päev selja taga suundusime taaskord end telkimisplatsi juurde. Õhtul veel väike suitsusaun ja suplus /ilma riieteta/ kohalikus järvekeses. mmm küll oli see mõnus ja lõõgastav. Pererahva aknad avanesid küll kohe selle järve poole, aga usun et nad on hullude turistidega harjunud.

Sellega oli meie väikene ühisreis lõppemas. Riina oma perega suundus järgmisel päeva Suurt-Munamäge avastama ja sugulasi külastama, mina aga võtsin ette teekonna Viljandi folgile, kus ootasid mind juba Kaisa, Karita ja Calvin. Vahepeatuse tegime Võrus kus kõigepealt lebotasin lastega rannas ja seepeale tegin kohalike käest väikse luure, kus on kõige paremad söögid. Info käes suundusime sööma ja edasi hoia alt Viljandi siit me tuleme. Folk oli lahe, alguses oli plaan jääda Viljandisse ka ööbima, aga ma ei tea mind kutsus nii koju. Seega olingi vapper autojuht ja sõidutasin meie uue reisiseltskonna öösel Viljandist Sakku. Oi küll oli raske see teekond, kõik autos norisesid magada. Mina üksi pidin pingutama silmi lahti, lõpuks leidsin relva mis aitas und peletadada, venekeelne raadiojaam. Koju me jõudsime enne hommikut ja siis ruttu tuttu ja home sweet home.