Käisime Pariisis / esimene päev 29.04.2008
Käisime Liisuga Pariisis. Väljalend oli Tallinnast 29.04.2008 kell 5.20 Mina kui väga kohusetundlik reisija läksin lennujaama 2 tundi varem, mis oli ilmselge ajaraiskamine. Täitsa piisav oleks olnud 1 tunnike varem. Seega meie jah ootasime kuni kella 4.00 enne kui üldse check in-i tüdrukud tulid. Lõpuks saime ikkagi piletid kätte. Tallinna lennujaam on imeilusaks tehtud. Bussiga sõidutati meid lennuki peale. Vahemaandumine oli Prahas. Seal oli meil täpselt niipalju aega et lipata järgmise lennuki peale. Lennud olid mõnusad ja kiired. Mõlemal pakuti süüa-juua /lausa veini ka/, Liisule mänguasju. Ruumi oli ka mõnusalt. Saime laiutada kahekesi kolmese istme peal.
Jõudsime õnnelikult 15 minsa õigest ajast hiljem Pariisi ja sättisime lennujaamas oma kohvrit ootama, ei tule-ega tule. Charles De Gaulle lennujaam on tohutusuur. Lõpuks taipasin ikka küsima minna ja tuligi välja, et meie kohvrid läksid hoopiski mujale. Läksime sinna ja seal ta oligi, kohver oli sildistatud heavy värvilise sildiga ja üks ratas oli alt lännu mis lännu. Ma nimelt viisin Karitale makulatuuri :) unistus oli et koju tagasi tulen imekerge ja tühja kohvriga, aga ette rutates võin juba öelda, et see mõte oli ekslik :)
Karita tuli meile kenasti vastu ja algas teekond tema poole, küsisin kui kaugel ta elab, siis ütluse peale, et nii 1,5 tundi vajus mul suu lahti, et mismõttes ajas ütled. Aga seal mõõdetaksegi vahemaid ajas. Kuna nii saab palju täpsema ülevaate, ummikud mis seal on on ikka to h u t u d. seega tiksusimegi tasahilju ummikutes. Kohale me jõudisme, pakkisime asjad lahti ja suundusime linnapeale. Ilm, nagu piltideltgi näha võib, oli kehvapoolne. Õnneks niipaljukest kui me teha ja näha tahtsime tuli ilmataat meile ikka vastu.
On ikka see Eifeli torn alles mütakas. Transpordiga meil vedas. Karita elukoht oli RER jaamale suhteliselt lähedal, sellega sai siu supsti linna. Nii hea, mina ei pidanud millegi pärast muretsema, Karita ütles kus peale minna ja kus maha tulla jne.
Poseerime siis kolmekesi Eifeli torni taustal. Mina, Liisu ja Calvin
Ja vaatasime siis kohe esimesel päeval ära ka Triumphi kaare. Ma ei tea kas ma kõik nimed suudan õigesti kirjutada, ma jätsin oma Pariisi taskuraamatu Karitale. Ma plaanin endale uue osta, aga lihtsalt pole aega olnud :(
Jõudsime õnnelikult 15 minsa õigest ajast hiljem Pariisi ja sättisime lennujaamas oma kohvrit ootama, ei tule-ega tule. Charles De Gaulle lennujaam on tohutusuur. Lõpuks taipasin ikka küsima minna ja tuligi välja, et meie kohvrid läksid hoopiski mujale. Läksime sinna ja seal ta oligi, kohver oli sildistatud heavy värvilise sildiga ja üks ratas oli alt lännu mis lännu. Ma nimelt viisin Karitale makulatuuri :) unistus oli et koju tagasi tulen imekerge ja tühja kohvriga, aga ette rutates võin juba öelda, et see mõte oli ekslik :)
Karita tuli meile kenasti vastu ja algas teekond tema poole, küsisin kui kaugel ta elab, siis ütluse peale, et nii 1,5 tundi vajus mul suu lahti, et mismõttes ajas ütled. Aga seal mõõdetaksegi vahemaid ajas. Kuna nii saab palju täpsema ülevaate, ummikud mis seal on on ikka to h u t u d. seega tiksusimegi tasahilju ummikutes. Kohale me jõudisme, pakkisime asjad lahti ja suundusime linnapeale. Ilm, nagu piltideltgi näha võib, oli kehvapoolne. Õnneks niipaljukest kui me teha ja näha tahtsime tuli ilmataat meile ikka vastu.
On ikka see Eifeli torn alles mütakas. Transpordiga meil vedas. Karita elukoht oli RER jaamale suhteliselt lähedal, sellega sai siu supsti linna. Nii hea, mina ei pidanud millegi pärast muretsema, Karita ütles kus peale minna ja kus maha tulla jne.
Poseerime siis kolmekesi Eifeli torni taustal. Mina, Liisu ja Calvin
Ja vaatasime siis kohe esimesel päeval ära ka Triumphi kaare. Ma ei tea kas ma kõik nimed suudan õigesti kirjutada, ma jätsin oma Pariisi taskuraamatu Karitale. Ma plaanin endale uue osta, aga lihtsalt pole aega olnud :(
posted by H at 1:27 PM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home