Lost estonians :) 30.07.06

Tagasiteel koju otsustasime tee pealejäävaid vaatamisväärsusi külastada. Alustasime Meenikunno soo (1970 ha) laudteega (2,4 km) Kuskilt olime lugenud , et see peaks ringtee olema ja seega ostustasimegi vapralt oma lastega selle ette võtta, et mis see 2, 4 km siis ära pole. Soo oli ilus, jõhvikaid hästi palju. Ainult et tüdrukud väsisid ära. Ja oh seda üllatust - ei olnudki ring vaid ühe otsa pilet :) Meenikunno soo (1970 ha) laudteega (2,4 km)
Pisut pahased, natuke aega seal infotahvlil olnud kaarti uurides otsustasime, et lähme mööda suurt teed auto juurde. Siis veitsa lihtsam, lapsed saavad ohutumalt joosta ja kaardi peal tundus et ei ole olulilselt pikem soos kulgevast rajast. Ja siis me kõndisime ja kõndisime, lapsed süles ja kukil. Tee muudkui lookleb ja lookleb. Tekkis juba hirm et äkki keerasime valele poole. Ei osanud kohe seisukohta võtta. Need üksikud autod kes mööda sõitsid ka hääletamisele ei reageerinud (tänan teid kaasmaalased) nagu oleks hirmśad kollid oma lastega seal teeääres nõutud nägudega seisnud. Siis otsustasime et pöördume tuldud teed tagasi st 3-4 km kruusateed, siis laudtee soos ja olemegi auto juures tagasi. aga õnneks

hollandlased palju paremad. Nad võtsid meidoma auto peale ja viisid nii 3-4 km edasi meid auto juurde. Tänan Teid südamest. Neil oli auto reisikoli täis, viskasid tagaistmelt asjad taha pagasnikusse ja nii me end nende autosse ära mahutasime. Kahjuks ei olnud neile tänutäheks midagi anda.
Ma ei olekunagi oma autot nähes nii õnnelik olnud :). See jäigi meile viimaseks vaatamis väärsuseks teel koju. Aga see eest jääb see seiklus meile ilmselt eluks ajaks meelde.